LSD sündi

LSD (Lyserghappe dietüülamiid-25) sünteesiti esmakordselt 1938. aastal keemik Albert Hofmanni poolt. Hofmann sündis 1906. aastal Šveitsis ja kasvas üles Badeni maalilistes maapiirkondades, kus ta arendas esmakordselt välja oma armastus looduse vastu. Pärast Zürichi ülikooli lõpetamist sai Hofmanni tööle Baseli laboratooriumis, kus talle tehti ülesandeks luua ühend, mis aitaks hingamis- ja vereringeprobleemidega inimesi. Tema 25. katsel sündis LSD. Laboriloomadele manustatuna ei andnud see mingeid märkimisväärseid tulemusi, välja arvatud erutuse ja vaimustuse tunnused. Seda ei peetud piisavaks, et jätkata aine uurimist, nii et LSD-25 jäeti esialgu kõrvale. 

Reis algab...

5 aastat hiljem oli see ühend ikka veel Hofmanni peas. Nii otsustas ta 1943. aastal seda uuesti sünteesida, et seda oma uurimistööks kasutada. Protsessi käigus neelas Hofmann kogemata osa ainest alla. (ärge unustage käsi pesta, lapsed!)ja hakkas end kummaliselt tundma. See intrigeeris teda - nii et kolm päeva hiljem, 19. aprillil 1943 kell 16.20 võttis Hofmann esimest korda tahtlikult happetrippi. Hofmann võttis väikese annuse, 250 mikrogrammi, mida ta pidas väikeseks, kuid tundis peagi mõju. Hiljem selgus, et 20 mikrogrammi on tegelikult lävendikogus, ja Hofmann pani oma kogemuse kirja, kui LSD hakkas mõjuma:

"Algav pearinglus, ärevustunne, nägemishäired, halvatuse sümptomid, soov naerda." 

Nüüd oli Hofmann mures ja otsustas, et peab koju minema. Sõjaaegsete piirangute tõttu ei olnud autod lubatud, vaid ainult jalgrattad. Hofmanni labori assistent pakkus välja, et saadab nüüdseks põhjalikult komistanud keemikut koju jalgrattaga. Hoolimata sellest, et sõit oli kiire ja pealtnäha sündmustevaba, oli see Hofmanni jaoks kõike muud kui seda. 

"Kaleidoskoopilised, fantastilised pildid tungisid minu peale, vahelduvad, mitmekesised, avanevad ja sulguvad ringidesse ja spiraalidesse, plahvatavad värvilistes purskkaevudes, järjestavad ja hübriidistavad end pidevas muutumises."

Sisestage doktor

Koju naastes muutus see ainult intensiivsemaks - Hofmann suutis vaevu püsti seista, ta nägi oma naabrit kurja nõiana, mööbel väändus ja ähvardas teda. Kartes, et ta sureb, kutsus ta arsti. Arst ei leidnud siiski midagi füüsiliselt halba või ebatavalist, välja arvatud Hofmanni äärmiselt laienenud pupillid. Saades teada, et ta ei ole ohus, hakkas Hofmann nautima tundmusi, mille kohta ta nüüd mõistis, et need ei ole ohtlikud. 

Järgmisel päeval, kui Hofmann oli alla tulnud, oli ta maailma ilust rabatud, öeldes:

"Kõik säras ja sädeles värskes valguses. Maailm oli justkui äsja loodud."

Kuidas algas jalgrattapäev

Nii, nüüd te teate esimese LSD tripi kurikuulsast tripist! Kuid alles 1985. aastal sai jalgrattapäevast selline iga-aastane tähistamine, nagu see tänapäeval on. Põhja-Illinoisi ülikooli professor Thomas B. Roberts otsustas esimesena, et ta soovib 16. aprilli pidupäevana tähistada (päeval, mil Hofmann esimest korda kogemata LSD-d tarvitas), kuid sel aastal langes see juhuslikult nädalapäevale. Arvatavasti selleks, et pidu saaks hiljem jätkata, otsustas Roberts Hofmanni esimese "ametliku" reisi päevaks, mis õnneks langes nädalavahetusele - 19. päevale. Loomulikult toimus sel päeval Hofmanni metsik sõit koju, nii et jalgrattapäev oli sündinud! Suu-sõna ja hiljem internetipostituste kaudu võttis idee hoogu juurde ja nüüd tähistatakse seda päeva palju laiemalt.

Täna ei pea sa olema psühhedeelne seikleja, et osaleda jalgrattapäeva pidustustel. Enamik inimesi ei võta jalgrattapäeval LSD-d, vaid kasutavad seda päeva pigem selleks, et meenutada ainet, mis muutis nii populaar- kui ka alternatiivkultuuri nägu, avades samas uksi ka meditsiini- ja teadusvaldkondades. Kuulata psühhedeelset muusikat, vaatab trippy filmis ja lihtsalt jalgrattaga sõitmine on kõik viisid, kuidas seda päeva tähistada. Tänu elavnenud huvile ja paljutõotavatele tulemustele psühhedeelsete uuringute vallas kasvavad pidustused kindlasti aasta-aastalt.  

Head jalgrattapäeva!